Viisimäärused

Ma seisan omaette bussipeatuses. Inimesi on palju, kuid tunnen end siiski üksikult. Järgemööda sammuvad nad minust mööda, ma jõllitan neid altkulmu, justkui veidi umbusklikult. Vilksamisi näen silmanurgast kedagi, end äkliliselt liigutamas. Pööran järsult pea, nähes meest tumedas riietuses, jooksmas majade vahele, miskit näpus. Vaatan hirmunult, tasapisi oma kotti. Ehmunult sorin koti läbi ning avastan et rahakott on kadunud. Hädavaevu suudan veel varast silmata, kui too silmapiirilt kaob. Aegamisi mööduvad bussid, millele minna ei suuda. Ketran mõtetes läbi asju, mis rahakotis olid. Ohkan. Käsikäes kõnnivad minust mööda kaks väikest rõõmsat tüdrukut, liikudes ligistikku, naerdes, kotid ripakil näpus. Midagi kukub heledajuukselise tüdruku kotist. Kobamisi tõstan selle. Rahakott. Kergitan käe, et hõigata... Miski takistab mind, ma ei tea mis ning olen sellepärast kohutavalt segaduses. Käsi taeva poole sirutades, jään vaikides seisma, kuni tüdrukud silmapiirilt kaovad. Kas see on tõepoolest juhtumas? Kas ma tekitan kellelegi teisele meelehärmi, sellepärast et minuga midagi taolist juhtus? Ma ei tunne seda külge endast, ei soovinud kunagi tundma õppidagi. Äkitselt leian end oma toas, voodis. Kõik oli uni, meeleolu läheb ülesmäge. Tunnen suurt kergendust ning olen tänulik õppetunnile, mille veidral moel saanud olin.