Omaloominguline valm

Talveund üks mõmmik magas,
väikses koopas, nõlva taga.
Nägi und, oi, kui head,
jäigi vaevama ta pead.
Magus mesi mõlkus meelel,
lootus maitsta omal keelel.
"Kuidas küll saaks kätte mee,
pesas mesilased sees !
Mesilastel plaanid õelad,
valu teevad suured nõelad."

Tee viis karupoja laande,
kõhu korisemis-saatel,
otsima läks mesitaru,
peast vist kadus viimne aru!
Lõpuks kuulis kuminat,
vaikset, justkui suminat !
Kiirelt sammu sinna seadis,
"Sealt saab mett," ta seda teadis.
Eemalt juba, suurt kera,
nägi mõmm, kel silm veel terav.
"Nüüd on vaja olla kuri !"
headus silmapilkselt suri.
Silm kissis, kulm kortsus,
mesilaste poole turtsus.
Mesilased hirmu täis,
mõmmi otsus kiirelt käis.
"Ajan mesimumme taga,
ei nad iialgi siis maga!
Kogu mesigi jääb mulle!"
Oh neid mõmmi mõtteid hulle!

Ja loomulikult läkski nii,
kuis mõmmik varem plaaniski!
Nüüd magab vaikselt sedasi,
kõht täis, meel hea, und edasi !